Kuhu kes reisida soovib?

• Melani unistab võtta vastu oma sweet 18 Pariisis koos oma sõpradega. Otsest põhjust pole, kuid see oli ühine koht Euroopa piirides, kus keegi sõpruskonnast pole käinud. Lemmikriigiks on Itaalia.

• Krista üks unistustest on minna Prantsusmaale, peale raamatu"Minu Prantsusmaa" lugemist. Eelkõige sooviks külastada Normandia, kus tehakse toorjuustu. Kindlasti sooviks ära käia ka Põhjamaades: Norras ja Islandil. Unistuste hulka kuulub ka Austraalia.

• Karoliine unistus on külastada oma sõpru, kes on mööda maailma laiali: Prantsusmaal, Portugalis ja Itaalias. Ka Leedu sõpru sooviks uuesti näha.

• Karl Gustavi mõtted jäävad kodule lähedale - Rootsi. Nimelt on soov minna paariks nädalaks ringreisile Rootsi, kus külastab mitmeid oma sealseid sõpru.

• Britt soovib Oktoobris minna Kreekasse oliive korjama. Põhjuseks see, et hiljem võibolla pole võimalik minna, kuid hetkel on võimalus võtta kuu vabaks.

Blogi autorite teekond Türile

Mina, Karl Gustav jõudsin laagrisse autoga. Auto peal oli lisaks minule veel neli minu kooli õpilast ja meie kooli direktor. 

Kuna Asusime teele Otepäält, siis kasutasime otsemat teed, mis läks mööda Võrtsjärvest, mida me ka silmasime. Traditsioonilist pidepunkti Tartut me ei läbinudki. 

Leidsime, et pika autosõidu kõige parem ajaviide on magamine. Türile jõudsime kell kolm.

Mina, Karoliine jõudsin Türile alles õhtusöögi ajaks. Kuna Pärnust polnud võimalik varem kui kell pool kuus tulema hakata, nii jõudsingi alles õhtutundideks. 

Viimane buss Pärnust tuli juba kella kolme paiku päeval. Seega ei jäänud minu emmel muud üle, kui lapsuke Türile autoga kohale sõidutada. 

Sõit oli tore, rääkisime maast ja ilmast ning nautisime meid ümbritsevat kevadet. 

Mida pakkis kaasa laagri juhendaja?

Juhendaja kotti sisu on aga hoopis kirjum. Kohe alguses saagu mainitud, et Ottol pole kaasas ei tekki, madratsit ega patja.

Otto pakkis kaasa hoopis täringud, roosa mängutibu ja silmaklapid Reisikott koosnes ka riietest, Värska veest, banaanist, tossudest, sokkidest ja aluspesust, täpsustuseks karmiinpunane ja sinine aluspesu. 

Ei puudu ka habemeajamisvaht ja raseerija, deodorant, hambapasta ja -hari, türkiissinine rätik. Kallima vara nimekirja läheb arvuti, GoPro kaamera ning pangakaart.

Mida pakib kaasa üks laagriline?

Birgit pakkis esimese asjana kotti pleedi, sest kodus magab ta ka enamjaolt pleediga ja see on mõnus ja pehme. Kuid ka magamiskott tuli kaasa võtta, sest ilmselgelt võib jahe hakata. Kaasas on ka õhuke matt. Riiete poolt pisteti kotti teksapüksid, retuusid, kampsun, pluus, topp.

Loomulikult ka hügieenitarbed: käterätik, meigikott, hambahari- ja pasta, meigieemaldusvahend ning kreem. Laagrisse tulles oli veel ka õuna ja Kinder, mis juba esimesel päeval otsa sai. Filmimise asjadest oli vaid kaasas väike mälukaart, kuhu sisse peidab end diktofoni mälukaart.

1. Kontrolli passi kehtivusaega! Kui sa juhtud liiga hilja avastama, et pass/ ID-kaart on kehtivuse kaotanud, võib uue tegemine väga kalliks maksma minna.

2. Vaata ilmateadet! Kujutle, et oled minemas Itaaliasse. Pakid oma kõige kaunimad bikiinid ja rannariided. Lõpuks kui kohale jõuad puhub külm tuul ja ilm on pilvine. Mis sa nüüd peale võtad? Kindlasti tšekka enne reisi ilmateadet, et sa teaksid, mis varustus kaasa pakkida.

3. Enne reisi käi tualetis ära! Ma usun, et me kõik oleme reisi ajal kannatanud ja oodanud muudkui millal me kohale jõuame, et lõpuks WCsse pääseda. Kuid tead mis? Nii venib sõit väga pikale, sest sa ei suuda seda nautida.

4. Võta kaasa meelelahutust! Paki kotti kas kõrvaklapid, raamat(ud), nutividinad või miks mitte ka kaardid, et sõbraga kaardivõitlust pidades teekonda kiiremalt veeta. 

5. Laadijad! Praegusel nutiajastul oleks see surm, kui maha jääksid laadijad. Kindlasti kontrolli, et sinu nutividinatele vastaks ka sama arv laadijaid. Pista need eraldi kotikesse, et koos teiste asjadega kotist välja ei tõmbaks.

Piinlik lugu Hispaania härraga

"Meil on koolis projekt Comenius. Selle raames käisin ma nii Ungaris kui ka Hispaanias. Läksime Hispaaniasse neljakesi pluss kaks õpilast. Lennujaamas juhtus mul äärmiselt piinlik lugu.

Nimelt see mees, kes meile vastu tuli, et meid kooli viia, sirutas tervituseks käe välja, kuid mina andsin talle enda kohvri. Mu kohvrit ta vedama siiski nõus ei olnud."

Kohvrid seiklesid tundmatutel teedel

"Eelmise aasta mais ma läksin Türki vanemate ja sõbrannaga. Lendasime Finairiga Eestist Helsingisse ja Helsingist Antalyasse. Finairi lennuk hilines kaks tundi, selle tõttu jäime Antalya lennust maha ja öö veetsime hotellis. 

Finair lubas meie pagasid hommikuse lennu peale paigutada. Kui me jõudsime aga Antalyasse polnud mitte ühelgi inimesel kohvreid ja mitte keegi ei teadnud, kus need asuda võiksid. 

Me jõudsime Antalyasse hiljem ja siis helistati meile väitega, et kohvrid on üles leitud ja need saadetakse järgmine päev järele. Kuid neid jällegi ei tulnud. 

Lõpuks tuli minu kohver ülejärgmise päeva hommikul, aga mu sõbranna kohvrit jätkuvalt ei olnud ja kui see lõpuks jõudis, oli see kohver katki kistud ja peal oli silt "Tollikontroll". Saatuse tahtel olime olnud kolm päeva samade riietega. See oli väga kohutav kuna väljas oli 30°C ja me olime riietatud talve riietesse.

Lisaks kõigele puudus meie merevaatega hotellitoas merevaade."

Eeva Esse tripib kodus ja võõrsil

Seiklus võõrsil

"2013. aasta sügisel läksime sõpradega USAsse ringreisile. Kui minna sinna läänerannikule (California ja Amazonas jne) on kindel koht, kust tuleb läbi käia, Grand Canyon. Meie kogu paarituhandelise kilomeetrise ja viiepäevase reisi põhipunkt oligi sinna jõuda.

Sõidame ja sõidame, samal ajal käimas suured ühiskondlikud protsessid, sest USA riigieelarve asjalood polnud kõige paremad. See tähendas seda, et avalikud teenused erinevates kohtades suleti ja üheks avalikuks teenuseks oli Grand Canyoni sulgemine.

Igal pool olid teetõkised, isegi metsavahelisel salateel, mida tutvustas meile üks kohalikest, peatas meid šerif kinni ja saatis tagasi. Uskumatu kui see ka pole, Great Canyon pandigi lihtsalt lukku umbes nädalaks, kuid meie olime avamiseks juba riigist lahkunud."

Seiklused kodumaal

"Seiklustest Eestis nii palju, et eelmine suvi käisime sõpradega Ida-Virumaal. Olen Narvast varem läbi sõitnud, kuid seekord tegime seal suurema ringi. 

Kindlasti soovitan kõigil seal alati Narva kindlusesse minna. Seal on selline tore avar plats, kus on lõkkekoht. Lõkkekoha juures oli üks muhe meesterahvas, kelle tööks vist oligi rääkida lihtsalt külastajatega juttu. Sain vahva kogemuse temaga seal oma poolteist tundi juttu ajades."

"Eelmine aasta käisime ka Pakri saarel koos kolleegidega. See on selline põnev saar, millel hoiab silma peal saarel üksainus elav perekond. Vahva on saarel see, et seal on vabakasvatuses veised. Kui käidki kuskil metsas ringi, võib sul vabalt karvane Šoti mägiveis vastu jalutada."

Elerini pikale veninud seiklus Pariisis

"Käisin perega ja peresõpradega, kel on minu vanune tütar, kaks suve tagasi Prantsusmaal. Päeval käisime koos Pariisi avastamas, sõprade pereisa on prantuse keele õpetaja ja tundis seega linna väga hästi.

Õhtul tuli plaan teha midagi lahedat ehk minna kinno. Läksime linna, kuid ei leidnud kino üles. Seega otsustasime õhtu lõpetada veel väikese Pariisi tuuriga.

Järgmine päev tegime uue katse kinno minna, kuid jälle ei läinud see läbi, sest kinos oli jahutusseade katki ja seansid jäeti ära. Mõtlesime välja uue plaani. Läksime ostsime poest arbuusi ja otsisime ühe tühja areeni ja istusime sinna.

Väljakul olid päris kuumad kutid, kes mängisid pentanki ja tegime oma vahel nalja, et mõtle kui nad kutsuksid meid mängima. Kuid täpselt nii läkski, poisid kutsusid meid mängima. Lõpetasime nendega baaris, aga alaealised nagu me oleme ja alkoholi ei tarbinud poiste pakutud õlust vingerdasime viisakalt kõrvale.

Samal ajal isad helistasid, uurisid, kus me oleme. Mõtlesime välja loo, et eksisime kesklinnas ära, sest tegelikult pidime juba ammu kodus olema.

Kui me lõpuks hakkasime minema, tõime vabanduseks, et istusime vastassuunalisele metroole. Karma oli see, et täpselt seda me tegimegi ja jõudsime eriti hilja koju. Peapesu oli muidugi päris pirakas."